Klassikaline küsimus ja kommentaar, mis ringleb nii meedias kui inimeste igapäeva teadmises on: “Oliiviõli ei tohi kuumutada, sest see hakkab ruttu suitsema ning sealt eralduvad väga mürgised ained”.
Igal protsessil, mis puudutab kuumutamist, grillimist, suitsemist ja ka keemisel on omad tagajärjed. Kõrge temperatuur toiduainete töötlemisel, kas vähendab toitainete sisaldust või tekitab lisa “nüansse” toidule juurde.
Tervitatav eesmärk on see, kui proovida eristada kvaliteetset toitu ebakvaliteetsest ja ülepaisutatud teemat olulisest. Enda harimine käib igapäeva elus kaasas samas “ülemõtlemine” ei tule tänapäeva info ülekülluses väga kasuks. Proovida püüda asju loogiliselt võtta ning panna kogu info omavahel korreleeruma. Minu meditsiinitöötaja tausta ja teadmisi on toetanud ning täiendanud kohalik Portugali proffesionaalne Oliiviõli Sommeljee, rahvusvahelise zürii kohtunik, kes on läbinud rahvusvaheliselt tunnustatud koolitused, kui ka omab praktilisi teadmisi oliiviistanduse omanikuna.
Oliiviõli peetakse üheks vastupidavamaks õliks kuna koosneb peamiselt 1st rasvhappest ehk siis kuni 83% oleiinhappest, milleks on Omega 9 (selle sisaldus kõigub, kuna see oleneb oliivisordist ja kuidas sellel aastal kliima on mõjutanud marju). Vähesel määral leidub Omega 3 ja Omega 6-te, kuid selle sisaldus ei ole märkimisväärne. Polüküllastunud rasvhapped ehk ühendid, milles on Omega 3 ja Omega 6, on tundlikumad lagunemisele, mistõttu neid sisaldavaid õlisid ei soovitata kuumutada.
Oliiviõli kuumutamisel tekkiv suits, on märk tõepoolest, et kuumutamine on ületanud teatud temperatuuri (milleks loetakse umbes 180C), mille tulemuseks on liigsete vabade rasvhapete/ja sealt omakorda vabade radikaalide tekkimine. Vabad rasvhapped/radikaalid ei ole üdini pahad tegelased, aga nende tasakaalust välja minemine on see, mida tervise seisukohalt ei peeta tervislikuks protsessiks pikema aja vältel. Pean ise oluliseks üldise ja adekvaatse pildi nägemist. Milline on meie üldine toidulaud, toitumisharjumused ja oluline faktor kui stressis oleme igapäevaselt.
Aga mis liialt palju tekkinud vabasid rasvhappeid ja vabu radikaale aitab siiski neutrialiseerida?
Antioksüdandid – need võimsad ühendid. Neil on omadus stabiliseerida vabade radikaalide “rakkudes ringi toimetamist” ja vähendada nende kahjulikku toimet. Siinkohal tundub mõistlik ja loogiline, kasutada nii puhast ja kvaliteeset oliiviõli kui võimalik, eks ole? Seda näitavad ka uuringud, see on oluline parameeter, mida arvesse võtta, sest see määrab paljuski kuidas õli käitub kuumutamisel.
Seega kokkuvõttes, jah suitsemisel tekib vabasid rasvhappeid teatud määral paratamatult, kuid mida kvalitseetsem on õli, seda väiksem on vabade rasvhapete sisaldus (0,5%). Mida rohkem antioksüdante, seda vastupidavam on õli lagunemisele, kuna antioksüdandid neutraliseerivad vabasid rasvhappeid.
Soovitatud põhimõte, mida järgida:
Mida kvaliteetsem õli, seda vähem rasvhappeid, ja rohkem antioksüdante, mis omavahel teevad kasulikku koostööd. Või kuidas oleks, mõtleme hetkeks teisest küljest, kas saab ehk ilma liigse toidu kuumutamiseta, sest see omakorda vähendab ju tervislike toitainete sisaldust? Nurki kuidas läheneda asjale on mitmeid, ja see sõltub meie individuaalsetest uskumustest ja hoiakutest.
Hea teada ka asjaolu, kui õli on liialt kaua kappi seisma jäänud, langeb tema suitsemisepunkt, ehk siis kõrgetes temperatuurides ei soovitata “vanaks läinud” õli kuumutada.
Ma lõpetuseks tsiteeriksin ettevõtte My Italy perenaise sõnumit: ” Kui te olete siiski murelikud oma tervise suhtes, siis parim valik võib olla ehk mitte praadida ja süüa vaid toorest/aurutatud või hautatud toitu”. Tema ütlus võib kõlada järsult, kuid minu jaoks sellel on iva sees. Igaühel oma uskumus.
Keda teema huvitab, googeldage julgelt, tänaseks on palju uuringuid erinevate allikate poolt, kes laiendavad mõttemaailma antud teemal.
Kes teadvustab oliiviõli kasulikkust, see ilmselt ei kahtle, kas valida vähem või pigem kasulike omadustega rasvaine igapäevaseks kasutamiseks.
Järgmise korrani
xxx
